Vana-Rooma
Saunas käimine oli kui omaette kultus, seal võis käia kasvõi iga päev. 1. saj eKr oli Roomas 150 ühiskondlikku sauna. Meie ajaarvamise 1. sajandil oli Roomas juba 865 avalikku ja umbes 1000 erasauna. Kuulsamad nendest olid Caracalla ja Diocletianuse termid. Tänapäeva inimestel on raske ette kujutada, et sauna võiks minna malet mängima, joonistama, luuletama või lugema, kuid vanasti see nii oli. Vana-Rooma saunad (teise nimega termid) ei omanud ainuüksi meditsiinilist tähendust, vaid olid ühtlasi ka spordi-, kultuuri- ja meelelahutuskeskused. Vana-Rooma termide lihtsaima variandi puhul olid saunas olemas rõivistu, kuum pesemisruum, leige ruum ja jaheda veega pesemisruum koos basseiniga. Ujumisbasseinide vesi pärines maa-alustest allikatest. Peale selle olid veel toad massaažiks, puhkamiseks ja ravitsemiseks, raamatukogu, spordiväljak.
Termides toimusid meelelahutuslikud üritused: kauplemine, näitused ja teatrietendused. Spetsiaalsed ahjud soojendasid termide põrandaid. Põrandatel oli mitu kihti: marmor, kivi, tellis, liiv – misläbi nad hoidsid kaua soojust. Termide kütmise mõistatus on tänase päevani mõistatus. Roomlased hakkasid esimesena valmistama spetsiaalseid saunaseepe kitserasvast ja pöögituhast. Need seebid olid väga hinnalised. Termides kombineeriti omavahel külmi, jahedaid, sooje, palavaid ja tuliseid protseduure, mis viidi läbi erinevates ruumides. Rõivistust sai vastavalt soovile minna kas kuiva või niiske auruga ruumi. Põranda temperatuur ulatus 50-60° C, mistõttu tuli jalas kanda puust sandaale. Kuumaks aeti end viis kuni kaheksa minutit, seejärel liiguti edasi saali, kus loputati end külma või sooja veega või siis mindi kohe mõnda basseini ujuma.
Rooma veejuhe tõi termidesse iga päev oma 750 000 liitrit vett. Peale suplust tegeleti nahahooldusega. Nahka puhastati spetsiaalsete puusugadega; jõukate roomlaste soad olid valmistatud pronksist või jõehobu kihvadest. Nahahoolduse järel võis end kuumaks ajada ja massaažile anduda. Rooma termides valitses tugev massaažikultus, kus massaažiks kasutati lõhnavaid massaažiõlisid, ekstrakte ning palsameid. Termides endas oli väga palju teenindajaid, kes nägid teiste heaolu nimel vaeva – kütjad, massöörid, depilaatorid jne.
Vana-Kreeka
Algselt kasutati kümbluspaikadena maapõuest voolavaid kuumaveeallikaid. Maatükk, millel asus mõni kuumaveeallikas, oli nii väärtuslik, et hõimud sõdisid nende pärast. Vana-Kreekas oli kümblemine suures aus. Keha kuuma vette kastmist kutsuti “Heraklese supluseks” ning usuti, et vee ja auru elustav vaim võib kümblejale kinkida sama suure jõu, ilu ning vägevuse, nagu on müütide sangareil. Ühtlasi oli saun Kreekas pühendatud Zeusi pojale Herklesele. 5.-6. sajandil eKr olid saunad Kreekas laialt levinud, Kehtestati isegi seadus, mis nõudis kõigilt elanikelt regulaarset saunaskäimist.
Allikad:
- Balode, Gita (2005). Tervistav saun. Tänapäev.
- Foto canva.com