Sauna ehitamine oli vanadele eestlastele väga südamelähedane, sest kuidas muidu seletada muistsete vägilaste kerisekivide kandmist ning sauna ehitamist? Nii käis Suur Tõll Leigri juures saunas ja hakkas ise koos Piretiga sauna ehitama. Piretil aga kukkus põllest, kerise jaoks kogutud kivihunnikust, üks kivi varbale, mistõttu nutnud ta 14 päeva järjest. Selle tulemusena muutunud kogu piirkond soiseks ning kannab tänini nime Naistesoo.
Loode-Eestis (Järva- ja Läänemaal) ei tuntud sauna sellisena, nagu meie tänapäeval – eraldi armsa hoonena hoovi peal. Nendes piirkondades oli tavapärane rehetubade kasutamine saunana. Eelkõige seetõttu, et metsaga polnud nendel aladel priisata ning nendes piirkondades püsisid kaua kerisega reheahjud. Lõuna- ja Ida-Eestis kasutati rehetubades ilma keriseta umbahjusid ning seepärast oli seal vajadus eraldi saunahoone järele suur.
Sauna ehitamine vanasti
Saun ehitati muudest hoonetest kaugemale, seda just tuleohu kartuses. Võimaluse korral ehitati saun veekogu lähedusse. Samas aga jälgiti, et saun ise oleks kuival kohal – “Oli saun vesise koha peal, siis ta oli suitsune. Niiske aur äi lase suitsu välja minna (Pöide).” . Vana kombe kohaselt tuli sauna ehitamist alustada selge ilmaga, sombuse ilmaga pidavad saun saama vingune.
Nagu ka kõige muuga, olenes väga palju kuu faasist, mistõttu soovitati sauna ehitamine ette võtta vanas kuus. Ka saunaahi ja keris tuli teha vanas kuus, et keris üles ei tõuseks ja ahi laiali vajuks. Noores kuus tehtud ahi pidi sigitama kilke, prussakaid ja kirpe ning ei tõmba hästi.
Esialgsed saunad olid üheruumilised ehk eeskojata. 19.sajandi lõpus läks moodi kaheruumiline saun.
Ehitamisel eelistati okaspuu palki, eriti mändi, seda just tema meeldiva lõhna pärast. Soojapidavuse parandamiseks täideti palgivahed samblaga. Seina ülaossa, lae alla, jäeti suitsuava, vahel võis ava olla ka ukse kohal. Põrandale jäeti lava juurde auk vee ärajooksuks. Talvel topiti augu ette mõni vana kalts, et külm sisse ei saaks.
Esialgsetel saunadel, nagu ka üleüldiselt kõigil tolleaegsetel eluhoonetel, oli muldpõrand. Vahel harva kaeti põrand kruusakihiga. Põhja-Eestis ja saartel tehti saunadele põrandaid ka paekivist. Laudpõrandate ilmumisel jäeti maapõrand vaid lava alla ning kerise ette, muu pind kaeti lahtiste laudadega.
Saun igapäevaelus
Uue majapidamise rajamisel ehitati sageli esimese hoonena saun, sinna asuti elama ja hakati järgmisena rehielamut ja teisi hooneid ehitama. Nii näiteks on teada lugu C.R.Jakobsoni Talumuuseumist, kus härra asus esmalt perega elama saunamajja, seal ka kahjuks suri, ilma et oleks jõudnud näha oma uhket häärberit.
Eestis on saunadega ühise katuse alla ehitatud ka sepikodasid ja lautasid, vahel on saun saanud isegi aidaga ühte hoonesse. Saunasid, mis asusid lautadega ühe katuse all, nimetati sõnnikusaunadeks.
Kui saunadele hakati ehitama eeskodasid, ilmusid sinna ka ahjud, kuhu oli sisse ehitatud veepada. Saunakööke kasutati suvel seakartulite keetmiseks või endale toidu valmistamiseks. Teised levinud toimingud saunaköögis olid loomade tapmine ja nende liha suitsutamine, odralinnaste idandamine õlle jaoks, kalavõrkude ja lina kuivatamine, loomade talvepakase eest kaitsmine, kapsaste ettevalmistamine hautamiseks.
Allikad:
- Habicht, Tamara (2014). Eesti saun. Saunakombed meie pärimuskultuuris. Tea kirjastus.
- Foto canva.com