Hingedepäeval oli kogunemispaigaks saun
Novembrikuu paneb alguse hingedeajale. Side kahe maailma vahel muutub õhkõrnaks ning ringi hakkavad kondama erinevad sandid ja olendid. Kohe-kohe on ukse taga hingedepäev, mis meie pärimuses on olnud seotud ka saunaga. Hingedepäev nõudis kombe kohaselt esivanematele sauna kuumaks kütmist ning sauna laua katmist. Laud kõige paremate roogadega asetati sauna keskele ja selle ümber paigutati pingid. Perepead kutsusid hingelisi nimepidi sööma, vastu paluti neilt karja ja põllu kaitsmist. Järgmise päeva hommikul mindi sauna vaatama palju hinged siis söönud on. Kui hinged on palju söönud, viitas see nende rahulolule, kui road puutumata, siis kardeti hingede tigedust ning tuleval aastal karja-ning viljaäpardust. Kui hingedepäev lõppes, tänati hingi ning saadeti nad teispoolsusesse tagasi. Nagu eestlased, viivad ka lätlased sügiseti sauna toitu, mida surnud hinged saavad maitsta. Teisedki läänemeresoome rahvad usuvad, et pärast inimesi tulevad vaimud sauna vihtlema.
Kratti tehakse ikka saunas!
Kuigi sauna on pühaks peetud, on tema imettegevat võimu rahvapärimuste järgi kasutatud ka nõidumiseks. Neljapäev olla kõikse parem päev saunas ravitsemiseks ning nõidumiseks. Saunas valmistati vanadest vihtadest kratte (vedajaid, puuke jt). Peamiselt on saunas kratte tehtud Saaremaal ja Lõuna-Eestis, mujal Eestis on kratte käidud tegemas ka ristteel. Kratitegemisest Mulgimaal jutustatakse: “Pisuhanda tehtud kolm neljapäeva õhtad. Teda tehtud vanadest viha ja ajhuluua kondsudest. Esimesel neljapäeva õhtul võetud kolm viha ehk ahjuluua kondsu, viidud sauna, siis lõigatud pahema käe sõrmest nii palju sisse, et veidikene verd välja tulnud. Sellest verest pandud kolm tilka verd viha kondsude pääle ja kolmandama kora ajal pidanud omahing vana kuradile vanduma ja ka siis ära ütlema, missugust pisuhända tahab – kas niisugust, kes raha ja vara kokku ajab või niisugust, kes ka räägib. Siis pandud need vihakondsud kas kolmekandilise koti ehk korvi sisse ja jäetud sauna. Tõine neljapäeva õhtul võetud jälle kolm vihakondsu ja tehtud niisama kui esimesel korral, aga ükski tõine inimene pole sellest midagi teada tohtinud. Kolmas neljapäeva õhtul mindud jälle, siis olnud pisuhannal juba elumärkisi ja olnud kõik kohevile üles ajanud. Kui nüüd jälle verd pahema käe nimetissõrmest kolm korda peale lasted, olnudki pisuhand valmis (Helme)”.
Nõidused saunas
Nõidumistoimingud ei õnnestunud mitte ükski sauna sees olles, vaid piisas ka sellest, kui nõiduja sauna ligiduses väljas seisis. Nii on arvatud Mulgimaal, et karjale halba õnne sooviv inimene seisis sauna ligidal ning pani needuse peale. On kirjeldatud ka külainimesi, kes salaja võõrastes saunades öösiti käinud. Sauna läve esisele mullale omistatakse soodsat mõju, sest kui sauna läve alt pori võetakse ja lehma seljale pannakse, pidavat lehm minema hästi rammusaks.
Ida-Eestis on näiteks küpsetatud saunas erilist nõiakooki. Seda pidanud tegema kolm vallalist tütarlast, kes pidid minema sauna salaja. Koogitainas võis ühine olla, kuid igaüks pidi omale ise koogi küpsetama. Tainas tehti soolane ning saunast lahkuti vaikides. Kes unes juua tuli pakkuma, sellest saanud juba sel aastal kosilane. On teada, et Mihklipäeva ja Mardipäeva vahelisel ajal oli kombeks teha kildsanna. See tähendab, et noored kogunesid sauna, kus tehti käsitööd, söödi, joodi ja lõbutseti. Kokkutulekuid korraldati peamiselt laupäeviti, vahel ka neljapäeviti. Kuna mihklipäevaks tapeti taludes lambaid, siis kuulus kaasatoodud toitude hulka peale kartulite, koore, piima, või ja munade ka lambakints. Jookide eest hoolitsesid noormehed, kes seks puhuks õlut hankisid. Peamiseks lõbustuseks oli tants, kuid ka laulmine ja tögamine. Tol ajal olid kildsaunad olid üheks noorte omavahel tuttavaks saamise kohaks.
Allikad:
- Habicht, Tamara (2014). Eesti saun. Saunakombed meie pärimuskultuuris. Tea kirjastus.
- Foto canva.com