Saunaviha materjal
Saunaviha tegemiseks peeti kõige sobivamaks arukase oksi, on tehtud ka maarjakasest vihtu ning harvadel juhtudel sookasestki. Saunaviha tegemiseks vajaminevad oksad valiti hoolikalt, et need oleks painduvad, noorematelt puudelt võetud ja pehmelehelised. Samas ei tohtinud oksad olla ka üleliia painduvad ega ka päris kõvad. Leheste võtmiseks ei raiutud kaski maha, vaid lõigati oksad noaga. Ka murdmist ei peetud otstarbekaks. Ladvad tuli jätta puutumata.
Vanarahva tarkus saunavihtade valmistamisel
Usuti, et vihaleheseid ei tohiks valida kaselt, mille ligiduses on sipelgapesa. Sellise kase okstest tehtud vihaga vihtlemine pidi keha sügelema ajama. Kärnasid pidid tekitama aga vanadest okstest valmistaud vihad. Kui juhtus, et viht valmistati kase okstest, mille juurte all oli kivi, kutsus säärane viht esile haigusi. Kui viheldi urbadega kase okstest tehtud vihaga, pidid vihtlejale tulema paised.
Füüsiline valmistamine
Saunavihtade valmistamise kombed on Eestis olnud erinevad. Nii näiteks mindi vihaoksi Lõuna-Eestis tooma mitmekesi, mandril peeti kogumist naiste tööks. Sageli käisidki oksi toomas terve pere naised koos lastega või naispere vanemad esindajad koos lastega. Saare- ja Hiiumaal on vihtu tehtud ka metsas, kusjuures tegijad olid tavaliselt mehed. Oksad seoti nööri, kase-või toomingaoksaga kimpu. Kui mets oli ligidal, kanti kased seljas koju, kaugemalt abistas koju toomisel hobune. Viru-Jaagupis kasutati erilist pika varre otsas olevat vihalehe võtmise konksu, millega sai oksi kätte ka kõrgemalt.
Vihtu tehti rehe all või kui kusagil mujal vilus (räästa all, aida trepil). Vihaköitmisel kasutati sageli jämedat takust nööri või kanga lõpetamisel saadud lõimeotsi. Ranna rahvas on vihtu köitnud ka vanade võrgunööridega. Kui kõik vihapaarid olid valmis, asetati need paarikaupa raiepakule ja löödi vihatüve ots terava kirvega tasaseks. Seejärel asetati vihad vilusse ja õhurikasse kohta kuivama. äiteks räästa alla, toa- või saunapealsele, vahel ka saunaga ühise katuse all olevasse suvekotta. Harjumaal on saunavihtu kuivatatud ka heinakorvi äärel ja redelipulkadel. Kuivavatele vihtadele ei tohtinud päike peale paista – see võis võtta neilt värvi ja meeldiva lõhna. Mitmel pool Eestis säilitati saunavihtu heinte sees.
Vihad pidid olema oskuslikult ja korralikult tehtud, nende lagunemist saunas kardeti väga. See pidi olema halvaks endeks ja võis tähendada majapidamisele halba ennet. Korralikkust nõuti ka jäätmete paigutamisel. Saunavihtade tegemisel maha pudenevad oksad-lehed tuli kokku koguda ja kusagile kõrvalisse kohta viia, neid ei tohtinud niisama ära põletada.
Saunaviha valmistamise aeg
Lehesetoomiseks on peetud mitmel pool kõige sobivamaks jaanipäevaeelset aega. Pärast jaani pidi teras lehtedesse tungima, seepärast ei olnud siis enam hea vihtu teha. Oli ka teisi põhjuseid, näiteks siis ei siginud kirbud, vihal olid tervendavad mõjud. Vihtu tehti ka peale jaani ning mõnede teadete järgi oli vihaokste toomiseks kõige parem jaanikuu – heinaaja algus. Nagu ikka, oli kõige sovibam aeg vana kuu ajal ning vihalehised tuli tuua kuiva ilmaga. Noorel kuul tehtud viht pidi kärnasid, sügelisi ja teisi haigusi tekitama. Veel arvati, et noorel kuul tehtud saunavihad lähevad ruttu kõvaks.
“Varasuvine viht oli pehme ja kleepuv, leht tõrvane, hilissügisene kaseleht kuiv ja päris kalk. Päris hilised vihaoksad lasevad lehed vihtlemisel maha.” (Torma)
Oma osa oli ka nädalapäeval, nii olid nelja- ja laupäevad selleks sobivaimad, et vihad saaksid pehmed ja lõhnavad. Saarte rahvas pidas silmas ka tuult. Nende teadmiste kohaselt tuli vihad valmistada pehme tuulega.
Vihtade kogus ja kasutamine
Vihtu vajati taludes pere suuruse järgi oma viiskümmend kuni sada paari aastas. Täiskasvanu kohta arvestati üks viht kuus. Oli talusid, kus vihtu tehti tunduvalt rohkem, kui saunaks vajati. Ülejääk kasutati kevadel lambatoiduks. Võõrastele, kes sauna juhtusid tulema, oli kombeks anda pererahva poolt viht kaasa. Vanu vihtu saunast ära minnes kaasa ei võetud. Nendega pühiti saunapõrandat. Lõuna-Eestis jäeti viht saunalavale, et peale inimesi saaksid ka vaimud vihtlema tulla.Jõulululaupäeval jäetid hingede jaoks sauna viht ja vesi. Vanade kommete järgi pandi surnule hauda kaasa ka viht, sest usuti selle tarvidust tulla ka pärast surma. Tavaliselt oli selleks viht, millega surnut pesti. Üsna tihti seotid vanadest vihtadest kokku ahjuluud. Mehelemineja tütarlaps pidanud vanasti kolme tööga toime tulema: ahjuluua sidumine, kotikanga kudumine ja seasoolikate puhastamine.
Allikad:
-
- Habicht, Tamara (2014). Eesti saun. Saunakombed meie pärimuskultuuris. Tea kirjastus.
- Foto canva.com