Saun oli sajandeid ainus koht, kus meie esivanemad esmakordselt maailmavalgust nägid. Kui mõelda sellele, et rehetoas oli elanikke sageli paarikümne ümber, on üsna enesestmõistetav, et sünnitaja jaoks oli saun mõnus, soe ja varjuline paik. Neis Eesti osades, kus saun puudus, on lapsi ilmale toodud ka laudas. Last ootava ema jaoks küttis saunaahju lapse isa. Seda võis teha ka mõni teine perekonnaliige või ka, arvestades omaaegset suhtumist sünnitamisesse ja naisesse, sünnitaja ise. Meie esiemad ei lootnud rasketel tundidel väga teiste abile. Sünnitamist ei peetud mingiks eriliseks sündmuseks ja sünnitaja pidi vahel koguni üksi lapse ilmaletoomisega hakkama saama.
“Kui sünnitusvalud hakkasid, pandi kohe tuluke saunaahju, õled põrandale maha ja sünnitaja tuli enamasti ise sauna. Külast toodi ämmamoor, see võttis lapse vastu ja pesi saunas ära. Oli emasid, kes võtsid ise oma lapse vastu ja pesid ära (Pöide.)
Kuna lapsi oli peres palju, ei olnud lapse sündki midagi erakorralist. Pole midagi imestamisväärset, kui töölt või koguni kaugelt merelt või voorisõidult tagasipöördunud isa, kui talle suuremad lapsed vastu jooksid ja uue – viienda, seitsmenda või kaheksanda ilmakodaniku sünnist teate tõid, ainult “Mh!” vastas. Nii mõnigi kord polnud lapse sünd rõõmuks kellelegi, vallaslaps aga oli omaaegses ühiskonnas rohkem õnnetus kui õnn. Ega muidu oleks rahvasuu öelnud: “Tüdruk nutab saunas oma mullust naeru.”
Sauna ettevalmistus sünnitamiseks
Et saun saaks soe ja kõrvallõhnata, eelistati küttematerjalina kase-või lepapuud. Sünnitaja jaoks tehti õlgedest ase kas lavale või põrandale. Õlgedele laotati takune riie. Abistajaks kutsuti vanem, juba kogemustega naine. On olnud rahvaarste-ämmaemandaid, kes on jõudnud vastu võtta sada või paarsada last. Näiteks kutsuti Äksis Saadjärve vallas sünnitajale appi Kingu talu vanaperenaist Anna Kurssi. Ta oli abistanud rohkem kui saja lapse sündimise juures. Mäletatakse, et ta käis ringi, vööl riidest kott ravivahenditega. Ümbruskonna laste, nende hulgas ka oma lapselaste, teades tõi ta selle kotiga uusi ilmakodanikke otse Saadjärvest
Vastsündinu riietamisel peeti kinni kommetest. Nii pidid tütarlapse esimesed riided olema tehtud mehepesust. See pidi kindlustama õnneliku mehelesaamise. Poisikestegi tulevikule tuli mõelda. Et neid suur armastus saadaks, tehti neile riided naistesärgist. Lapse esimene pesija oli sama vanainimene, kes ta oli siia ilma aidanud. Mulgimaal on pandud esimesse pesuvette hõberaha. See pidi kindlustama meeldivuse vastassugupoolele ja tagama täiskasvanuna õnneliku abiellumise.
Saunanaine ehk nurganaine jäi vastsündinuga sauna nii kauaks, kui tervislik olukord seda nõudis. Tavaliselt oli see paar-kolm päeva, vahel aga ligimale nädala. Enamasti kadus saunas sünnitamine köetavate kambrite ja rehest eraldi elamute ehitamisega. Kauem püsis see kehvikute peredes, kus rehetoad olid eluruumina ka hiljem kasutusel. Saun on sünnitamiskohaks olnud ka vadjalastel ja teistel rahvastel.
Allikad:
-
- Habicht, Tamara (2014). Eesti saun. Saunakombed meie pärimuskultuuris. Tea kirjastus.
-
- Foto canva.com