Shopping Cart

Sinu ostukorvi on tühi.

Korea saunakultuur – hanjeung, mogyoktang, jjimjilbangid

Koreas on saunakultuur sama vana kui Euroopas, ent uuritud on seda vähe. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et sealses kultuuriruumis on pesemine ja hügieen olnud nii igapäevane asi, et pole peetud vajalikuks seda eraldi kirjeldada. Joseoni annaalides on kirjeldatud 1427.aastal, kuidas preestrid kasutasid ravimiseks nö ahjusaunasid ehk  Hanjeungi.
korea saun - saunale.ee

Korea ahjusaun ehk hanjeung

Koreas on saunakultuur sama vana kui Euroopas, ent uuritud on seda vähe. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et sealses kultuuriruumis on pesemine ja hügieen olnud nii igapäevane asi, et pole peetud vajalikuks seda eraldi kirjeldada. Joseoni annaalides on kirjeldatud 1427.aastal, kuidas preestrid kasutasid ravimiseks nö ahjusaunasid ehk  Hanjeungi. See on kividest ehitatud kuppel, milles oli köetav ahi.  15 minutit enne kolde täielikku kustumist asetatakse kuplisse veega niisutatud põhumatid, mis hakkavad aurama. Hiljem istusid patsiendid nendel samadel mattidel. Korraga võisid seda sauna kasutada viis kuni kakskümmend inimest. Pärast higistamist mindi välja ja pesti end kas sooja või külma veega ning peale seda, olenevalt tujust, võis protseduuri korrata. Sauna kõrval asuvates ühisruumides pakuti joogiks vett või nisu teed. 1920.aastatel on kirjeldatud  Hanjeungi kui kohta, mida kasutatakse peamiselt meelelahutuslikel kui usulistel eesmärkidel. Soov püsida tervena ja vajadus puhkuse järele olid peamised põhjused Hanjeungi külastamiseks. Oma olemuselt on Korea ahjusaunad päris sarnased Iirimaa vanadele higikodadele, mille kohta saad täpsemalt lugeda siit.

Tavaline päev  Hanjeungis algas hilishommikul kolde ettevalmistamisega ja kütmisega. Sauna kasutamine käis soo järgi. Mehed võisid sauna külastada pärastlõunal, naised õhtul. Siiski leidus ka saunu, mis olid vaid meeste kasutada. Seisuse järgi aga erandeid ei tehtud ning nii võis aadel sauna sattuda koos talupoegadega. See omakorda on tähelepanuväärne, sest Korea oli muidu väga hierarhiline maa, kuid saunas klassid kadusid.

Hiinlased Korea sauna- ja pesemiskultuurist

Kui Xu Jing (Hiina saadik) viibis  tolleaegses Korea pealinnas Kaesongis 1123.aastal, on ta kirjeldanud järgmiselt: korealased käisid pärast hommikust ärkamist jões kümblemas. Suve õhtuti mindi teistkordselt kümblema. Naised ja mehed käisid koos ning eesmärk oli pigem religioosne, mitte otseselt enda hügieeni eest hoolitsemine. Kümblemist nähti vaimse puhastumisena. Umbes 300 aastat hiljem oli Korea Joseoni dünastia võimu all ning budism asendus neokonfutsianismiga, mistõttu muutusid reeglid rangemaks ja meeste ning naiste ühine kümblemine ei tulnud enam kõne allagi.

Jaapanlased Korea sauna-ja pesemiskultuurist

19.sajandi teisel poolel tihenesid Jaapani ning Korea sidemed ning sellel ajal on kirja pandud Korea saunakultuuri kohta järgmist: kaasaegne saunakultuur Koreas on välja kujunenud jaapanlaste kolimisega Korea poolsaarele. Nad tõid endaga kaasa saunakultuuri, mistõttu hakati Jaapani Sento laadseid saunamajasid ehitama ning nendes teenindati ainult jaapanlaseid. 1905.aastal avati esimene avalik saun Soulis korealastele, kuid selline kaasaegne saun ei olnud korealastele tuttav ning asutus kannatas klientide nappuses, mistõttu oli see peagi sunnitud oma uksed sulgema. Jaapanlased, kes olid kolinud Koreasse, arvasid, et korealastel puudub igasugune saunakultuur. Seda võib põhjendada sellega, et riigiti tähendas puhastamine erinevaid asju. Jaapanis mõeldi selle all füüsilise keha pesemist veega, kuid Koreas tähendas puhastamine lisaks ka lihtsalt mõtete puhastamist, eraldi vee rituaalid polnud vajalikud. Kui Jaapan annekteeris Korea, ilmus 1916.aastal  kirjeldus: Korealased pesevad end suviti jõgedes ja soojades basseinides. 1923.aastal kirjeldati, kuidas õukonnadaamid käivad kuumades vannides vähemalt 23 korda kuus, ent lihtrahvas kümbleb jõgedes. Täheldati, et mõlemas klassis eelistasid naised vannis istumist suplemisele.

Korea avalik saun ehk mogyoktang

20.sajandil oli avalik saun ehk mogyoktang kõige tähtsam sauna-ja pesemiskultuuri osa. Ei saa kindlalt öelda, millal ilmusid esimesed mogyoktangid, kuid kõikjale hakkasid nad levima alates 1960.aastatest.  Enne seda oli mogyoktang lisaks saunale ka koht söömiseks, joomiseks ja juukseajamiseks. Kuni 60-dateni ei saanud paljud korealased endale lubada isegi korra kuus sauna külastamist, sest raha selleks polnud. Seetõttu külastasid nad sauna kahel korral aastas: uue aasta pidustuse aegu ning Chuseoki pühadel (septembris, analoog ameeriklaste tänupühadele). Tänu majandusliku seisu paranemisele aga selline olukord lahenes ning sauna külastusest sai perekondlik rutiin.  Arvatakse, et mogyoktangi juured võivad olla seotud Jaapani Sentoga, aga samas on mogyoktangil mõned erinevused, mis muudavad ta koreapäraseks. Näiteks tehti seal nahamassaaži. Mogyoktang täitis olulist rolli isiklikus hügieenis, kuid oli ka oluline sõlmpunkt naabruskonna inimestele.  1980.aastatel tekkis uut tüüpi saun. Kui klassikaline avalik saun oli üsna väike rajatis, siis uued saunad olid palju suuremad kui nende eelkäijad. Lisaks eelnevale hakati nendes müüma nii sööke kui jooke, mida sai kohapeal tarbida.

Ehkki enamus saunu töötasidki saunana, kasutati mogyoktangi ka bordellina. Juba 1960.aastatel tekitasid sellised “saunad” probleeme. Sauna nimi oli ideaalne, et hajutada teenuse tegelikkust.  Samas ajajärgus hakkasid Koreas tekkima ka Türgi saunad, mida kutsuti hiljem terviseklubideks ja massaažisalongideks. Need olid sisuliselt samasugused bordellid, ent Türgi saatkond oli sellest häiritud ning nõudis nime muutmist, et säilitada hammammide mõiste.

Korea sauna uus tulemine ja spaad ehk jjimjilbangid

1990.aastatel hakkasid tekkima keskkonnaprobleemid seoses Mogyoktangide lõputu laienemisega. Esiteks peeti uute rajatiste püstitamist ressursside raiskamiseks, teiseks raiskasid avalike saunade külastajad tohutul hulgal käterätte, seepi ja vett. Lisaks tekitas selline buum põhjaveeallikate kuivamise. 2000.aastal põhjustas rätikute raiskamine konflikti sauna omanike ja külastajate vahel. Seni oli rätiku kasutamine sissepääsutasu sees, kuid kasvava jäätmehulga pärast kehtestati naistele reegel, mis nõudis lisatasu käterätikute kasutamise eest. Põhjusteks toodi, et naised kasutavad palju rohkem rätikuid kui mehed ja paljud rätikud lähevad kaduma. Senisele saunaärile kerkis aga tõsisem oht, kui ilmusid uut tüüpi spaad ning Koreas suurenes ka privaatsete vannitubade ehitamine korteritesse.

Kuna korteritesse hakati ehitama privaatseid vannitube, muutus saunas käimise vajadus järjest väiksemaks. 1992.aastal avas Soulis uksed esimene jjimjilbang. See oli suur ehitis, mis kombineeris sauna, hanjeungi, massaži ja teised meelelahutuse vormid. Jjimjilbang sai eriti populaarseks keskealiste naiste seas. Sissepääs oli odav, spa turgutas keha ning nendes sai pikalt aega veeta.  2004.aastal muutus jjimjilbang populaarseks mõlema soo ja kõigi vanuserühmade seas. 2005.aastal läbi viidud küsitluse kohaselt oli jjimjilbangis ajaveetmine eelistatuim vaba aja tegevus emade ja tütarde seas.

Allikad:

    • Vierthaler, Patrick (2016). Korean Bathing Culture – Tracing the Roots and Variations of Public Bathing Culture in Korea . Kyoto University.

    • Maal “Scenery on Dano Day.” Shin Yun-bok, 1758–1858 / PDM 1.0 DEED