Veenõud kui lahutamatud sauna osad
Saunades olid kasutusel alati mitmed erinevad veenõud. Suuremaid veenõusid oli tavaliselt kaks – üks külma vee jaoks ja teine sooja vee jaoks. Lisaks võis mõnedes saunades leiduda ka kolmas, suurem anum, kus hoiti tuhaleelist. Külma vee puuanum paigutati sageli ukse lähedale sauna nurka. Sooja vee toomiseks ning hoiustamiseks kasutati sageli toobrit või tünni. Suvel kanti toober toobripuuga saunani, talvel aga kasutati veenõu sauna juurde viimiseks kelku. Saunas võis olla ka eraldi veepang, mida kasutati vee toomiseks. Lisaks olid saunas veekapad – suurem külma vee tõstmiseks ja umbes liitrine kapp, millega visati leili ja tõsteti kuuma vett. Mõnedes saunades olid puidust künad, mis seisid vihtlemise ajal laval. Nendes oli külm vesi ja sinna kasteti vihad. Eraldi võis olla küna peapesemiseks, kuhu sisse tehti alati sooja vett. See seisis risti pingiga ja teine pesija istus teiselpool. Kõigele eelnevale on pesemiseks kasutatud ka puukappasid ja puust vanne.
Kibu kasutamine ning hooldus
Kibu on anum, kus hoitakse leiliviskamiseks tarvilikku vett. Tähtis on meeles pidada, et kibu tuleb pärast leiliruumis kasutamist hoida veega täidetuna või veega niisutatuna, et vältida selle lõhkemist. Kui kibu jätta ilma veeta leiliruumi või kuiva ruumi kuivama, siis võib see praguneda. Vana saunatarkuse kohaselt pannakse kibu pärast kasutamist tagurpidi leiliruumi alumisele astmele või saunapingile kuivama, aga kibu põhjale valatakse umbes sentimeetri jagu vett. Siis ei kuiva uut saunakorda ootama jääv kibu lõhki.
Vesi ja selle soojendamine
Traditsioonikohaselt tuli külma vee nõu täis kanda meessaunalistel. Saunavett ennast soojendati mitmel viisil, olenevalt ajastust ning sauna ahjude/keriste arengust. Kõige rohkem oli levinud vee soojendamine lahtisele koldele või saunakerisele asetatud pajas. Üksikuid teateid on ka vee soojendamise kohta kuumade kivide abil. See tähendab, et raudkivid aeti ahjus punaseks ning lisati vette. Hiljem hakati vett soojendama tünnides, mille puhul vee soojendamiseks kasutati ahjuga ühendatud torusid. Kui elati rehetoas, oli levinud saunavee soojendamine suvekojas, kus see toimus lahtisel koldel nagu saunaski (NB! rehetoa elanikud tegid sauna reheahju partel). Kui saunal polnud esikut, soojendati vett püstkojas lahtisel koldel. Üpris levinud oli ka vee soojendamine elamus või suvekojas, kust see hiljem sauna kanti. Saunaesiku levimisel hakati sinna pajaga pliite ehitama, mida kutsuti saunaköögiks. Suvel keedeti seal seakartuleid, vahel tehti kogu perele süüagi. Ühtlasi ei olnud võõras ka kerisekividel toiduvalmistamine, kus keedunõu asetati otse kividele. Sellist kommet esineb teistegi soome-ugri rahvaste juures. Kellele pakub huvi, siis on võimalik inspiratsiooniks sirvida Katariina Vuori raamatut “Saunakokaraamat : toidud ja meeleolud kerise soojuses.“
Moodsates saunades ei ole sooja vee olemasolu üldjuhul probleemiks. Kui aga tahta iidsemat sauna kogemust, on üheks võimaluseks saunas sooja vee saamiseks ära kasutada kerise kütmise energiat. See tähendab, et kerisele või saunakorstnale/suitsutorule on võimalik lisada veepaak, mis kerise kütmise ajal vett soojendab.
Allikad:
- Sikk, Rein (2015). Vihaga, kuid vihata : Eesti rahva esimene sauna-aabits. Tammerraamat.
- Habicht, Tamara (2014). Eesti saun. Saunakombed meie pärimuskultuuris. Tea kirjastus.
- Foto canva.com