Eesti aladele esimeste linnade ehitamisega rajati samaaegselt nendega koos ka esimesed avalikud linnasaunad (1237-1562). Kuna linnade peamised asukad olid sakslased, ehkki leidus ka teisi rahvuseid, andis linnaelule mõjutusi saksa kultuur. Keskaegsetes ja varauusaegsetes Saksamaa linnades tunti kahesuguseid saunu: veesaunad ja leilisaunad. Oletatavasti käidi leilisaunas keha kasimas ning veesaunas lihtsalt mõnulemas.
Leilisaunad sarnanesid eestlaste saunadega ning nende kirjeldusest leiab nii kerise, lava kui viha. Veesaunad olid sarnased Vana-Rooma saunadega. Veesaunade kütteseadmeks olid hüpokaustahjud, millede küttekolle asus keldris ning õhulõõrid juhtisid ahju soojuse ülakorruste ruumide põranda alla või seintesse. Sellist kütteviisi kasutasid paljud tolleaegsed linna-, kloostri- ja lossihooned. Tänapäeval on võimalik näha selle küttesüsteemi lahendust Kuressaare lossis.
Linnasaunad ja nende eripära
Olaus Magnus on kirjeldanud oma raamatus „Põhjamaa rahvaste kirjeldus,” kuidas siin asusid nii ühis- kui erasaunad. Rikaste härrade erasaunad on ehitatud jõgede äärde ja lõbuaedadesse, ühissaunu ehitati linnadesse ja küladesse. Linnasaunades oli üpris tavaline aadri laskmine, kuppude panemine, aniisi ja köömnete manustamine. Uusaja edenedes sattus siia kanti erinevaid rännumehi, ning mõnedel juhtudel on ka nemad kirjeldanud siinset olu. Kuigi linnasaunadel olid olemas korstnad, olid sellegipoolest saunade seinad ja laed nõgised, sest ahjusuud polnud võimalik sulgeda.
Esimesed teated Tallinna linnasaunadest pärinevad 14.sajandist. Saunad kuulusid küll linnale, ent neid renditi välja. Saunapidajad pidid kuuletuma raele. Kui 15.sajandil puhkes Tallinnas suur süüfilise laine, anti käsk saunad sulgeda, sest nendes nähti üht võimalikku nakkuse leviku kohta. Avalikke saunu on olnud Oleviste ja Niguliste kiriku juures, Rataskaevu, Nunne ja Sauna tänaval, Väikese Rannavärava ja Saunatorni juures. Mitmed saunad asusid ka eeslinnades, näiteks Tõnismäel olevat olnud 17.sajandil kümmekond sauna. Kuna saunad asusid perifeerias, hõlbustas see reovee ärajuhtimist ning vähendas tulekahjuohtu. Saunad, mis välisilmelt teistest hoonetest sugugi ei eristunud, võisid erandkorras suunata reovee linnakanalisatsiooni – puidust kanalisatsioonitorud olid muidu mõeldud vaid vihmavee tarvis.
Saun pidi olema köetud õigeks ajaks, et linnarahvas saaks pesema tulla. Kui saun valmis, anti sellest linnarahvale märku. Mõnel pool puhuti pasunat, teises kohas asetati ukse ette heinatuust. Saunapäevaks oli laupäev, kuid tavaliselt oli saun avatud ka teistel päevadel 2-3 korda nädalas. Pühade eelselt küüriti end korralikult puhtaks nagu maalgi. Linnasaunad ei olnud tasuta, külalised pidid lunastama sissepääsu. Küll aga oli saunatamine pigem jõukohane kõigile ühiskonnakihtidele. Kellel polnud raha sauna eest välja käia, nendele köeti katoliku õpetuse kohaselt ja linna kulul eraldi saun, mida nimetati hingesaunaks.
Saunas istuti kas alasti või kanti selleks ettenähtud hõlste. Külma veega karastamist või lumes püherdamist linnasaunas ette ei tulnud. Sauna eest hoolitsesid saunamehed, mõnikord ka saunanaised, kes linnalt saunu rentisid. Saunameeste kohus ei olnud ainult sauna kütta, vaid ka juukseid lõigata ning habet ajada. Selle eest tuli kliendil eraldi tasuda.
Linnasauna embleem – vahukauss viha ja kibuga
Saunamehe ametit peeti argiseks ning neil polnud oma tsunfti nagu teistel. Selli- ja meistripabereid tuli minna tegema Lüübekisse. Madala seisuse tõttu võis selle ameti kandjate seas kohata igasugu alamklassi tegelasi, ka eestlaseid. Ent see ei tähenda, et saunapidajad oleksid olnud vaesed – mõnes kohas võis saunapidaja teenida isegi kolm korda rohkem kui lihttööline.
1675.aastal said Tallinna saunapidajad Rootsi kuninga Karl XI poolt endale uhke embleemi, millel on kujutatud vahukaussi ja selle kohal asuvad viha ja kibu. Uusaja hakul aga algas linnasaunade allakäik, sest puhtuse eest hoolitsemine muutus ebaoluliseks ning mitmesuguste haiguste kartuses asuti sauna kasutamist piirama. Avalike linnasaunade tagasitulek algas 19.sajandil, mil enda hügieeni eest hoolitsemine muutus jälle oluliseks. 1928.aastal avati Tallinnas Aia tänava saun-bassein ja samal aastal valmis art deco elementidega Kalma saun Kalamajas.
16.sajandist on teateid linnasaunadest Tartus, kus neid oli olnud kümmekond. 1774.aastaks oli linnasaunu järel vaid 3-4. 1810.aasta paiku avati uus saun, mida omaniku järgi hüüti Loccuseks, hiljem on seal olnud ka Lokkuse nimeline tänav. Saun oli eriline, sest see polnud mõeldud lihtrahvale ega linnahärradele, vaid üliõpilas- ja professorkonnale. Iseäralik oli, et peremehe soovil jäid kõik talle võlgu. Ühtlasi ei toiminud see saun kui saun, vaid saun-kõrtsimaja. Kuna saunas oli vaid üks pisike ruum, pidid alatihti õpilased järjekorda jääma aga omanik oli kaval mees ja kasutas olukorda ära, pakkudes oma külastajatele süüa ning juua ja kasseeris siis selle eest raha. Sauna kohta aga peeti võlaraamatut ning puhtraha kasutusel ei olnud, sauna arveldus käis võla peale. Hiljem ehitati Tartusse linnasaunu juurde, ka selliseid, kus olid ruumid eraldi meestele ja naistele.
Kuidas aga on lugu tänapäeval linnasaunadega, saame lugeda iga natukese aja tagant ajakirjandusest…
Allikad:
-
- Hõbepappel, Urmas; Hõbepappel, Liisa; Nellis, Silja; Nellis, Siim (2023). Saun: ajalugu, kultuur, tervis, ehitus. Greif.
- R.M (1934). Kui mehed ja naised käisid üheskoos saunas. Postimees.
- Foto canva.com