Saun oli sajandeid ainus koht, kus meie esivanemad esmakordselt maailmavalgust nägid. Kui mõelda sellele, et rehetoas oli elanikke sageli paarikümne ümber, on üsna enesestmõistetav, et sünnitaja jaoks oli saun mõnus, soe ja varjuline paik.
Koreas on saunakultuur sama vana kui Euroopas, ent uuritud on seda vähe. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et sealses kultuuriruumis on pesemine ja hügieen olnud nii igapäevane asi, et pole peetud vajalikuks seda eraldi kirjeldada. Joseoni annaalides on kirjeldatud 1427.aastal, kuidas preestrid kasutasid ravimiseks nö ahjusaunasid ehk Hanjeungi.
Ühes vanimas Vene kroonikas on kirjeldatud, kuidas apostel Andreas oli Novgorodis väga imeks pannud sealseid palktaresid, kus kaljaga üle valatud alasti inimesed ajasid end aurus kuumaks ning lasid end vitstega peksta. Seejärel väljusid nad hinge vaakudes tarest ja kastsid end külma veega või hüppasid jääauku. Ja näis, et nad tunnevad sellest pigem mõnu kui piina ning kordaksid seda kasvõi iga päev!
Novembrikuu paneb alguse hingedeajale. Side kahe maailma vahel muutub õhkõrnaks ning ringi hakkavad kondama erinevad sandid ja olendid. Kohe-kohe on ukse taga hingedepäev, mis meie pärimuses on olnud seotud ka saunaga. Hingedepäev nõudis kombe kohaselt esivanematele sauna kuumaks kütmist ning sauna laua katmist.
Iidsetest aegadest alates on iirlased kasutanud saunaks kivist, muruga kaetud, iglusarnaseid ehitisi, mida võidi kasutada ka hallutsinatsiooniseansside läbi viimiseks.
Sauna ehitamine oli vanadele eestlastele väga südamelähedane, sest kuidas muidu seletada muistsete vägilaste kerisekivide kandmist ning sauna ehitamist...
